Taliviljade suurim vaenlane ei pruugi olla külm

2026 10 16

Taliviljade suurim vaenlane ei pruugi olla külm

Taliviljade talvitumisest rääkides mõtleme enamasti külmakindlusele. Tegelikult ei ole talvekahjude põhjuseks alati ainult madal temperatuur. Pika lumikattega talvedel võivad olulist kahju põhjustada ka talvitumishaigused, millest meie tingimustes tasub tähelepanu pöörata eelkõige lumiseenele ja tüfuloosile.

Haiguste kujunemist mõjutavad sügisene ilm, külviaeg, taimiku areng, sort ja eelvili. Eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui lumi langeb pikaks ajaks külmumata mullale. Paksu lumekatte all tekib hapnikupuudus ja temperatuur püsib nulli lähedal. Sellised tingimused kurnavad taime energiavarusid ning soodustavad haigustekitajate arengut.

Mis toimub taimega lume all?

Taliteraviljad valmistuvad talveks juba sügisel, kogudes lehtedesse ja võrsumissõlme suhkruid, mis on neile talvel oluliseks energiavaruks. Lume all väheneb fotosüntees tugevalt, kuid hingamine jätkub ning taim kasutab elutegevuseks sügisel kogutud reserve.

Uuringud on näidanud, et lumiseenele vastupidavamad nisusordid suudavad koguda rohkem vees lahustuvaid süsivesikuid ja kasutada neid talve jooksul aeglasemalt. Vastuvõtlikumates taimedes võivad energiavarud kiiremini ammenduda. Seetõttu ei sõltu talvitumise edukus ainult külmakindlusest, vaid ka sellest, millises seisundis taim talvele vastu läheb.

Lumiseen ei vaja lund

Lumiseent põhjustavad peamiselt Microdochium nivale ja M. majus. Haiguse nimetus on mõnevõrra eksitav, sest nakatumiseks ei ole lund vaja. Nakkus võib alata juba sügisel, kui ilm on jahe ja niiske.

Pika lumikatte korral võib kahjustus kevadeks märgatavalt suureneda. Pärast lume sulamist on haiged taimed sageli kaetud valkja või roosaka seeneniidistikuga, lehed on kokku kleepunud ning tugevama kahjustuse korral võivad taimed täielikult hukkuda.

Leedus aastatel 2022–2024 tehtud talinisu katsed näitasid ilmastiku suurt mõju. Pikema lumikattega aastal suurenes M. nivale osakaal märgatavalt. Mõõdukama haigussurve korral aitas hilisem külv nakatumist piirata, kuid suure nakkusohu korral ei pakkunud seegi piisavat kaitset. Haiguse riski suurendavad varajane külv, tihe ja tugevasti arenenud taimik, pikk niiske sügis ning hiline vegetatsiooni lõpp.

Tüfuloos ohustab eelkõige taliotra ja rukist

Teine oluline talvitumishaigus on tüfuloos, mida põhjustavad Typhula perekonna seened. Eestis on olulisemad T. incarnata ja T. ishikariensis.

Haigustekitaja säilib mullas ja taimejäänustel sklerootsiumidena ning areneb pikalt püsiva lumikatte all. Samal ajal on taim valguse puudumise ja vähese fotosünteesi tõttu sunnitud kasutama oma energiavarusid.

Tüfuloosile võib tundlikum olla talioder. Suurbritannia AHDB materjalides on välja toodud, et mangaanipuuduse korral võib kahjustus olla suurem. See rõhutab tasakaalustatud taimetoitumise tähtsust ka talvitumishaiguste ennetamisel.

Kas sügisene fungitsiid aitab?

Talvitumishaiguste puhul on sügisese fungitsiidse kaitse eesmärk ennetada haiguskahjustust enne püsiva lumikatte tekkimist.

Eestis tehtud talinisu katses kasutati protiokonasooli ja tebukonasooli kombinatsiooni. Talv oli lumiseene arenguks väga soodne ning haigust esines ka töödeldud variantides. Siiski oli fungitsiidiga töödeldud taimikus kevadine kahjustus keskmiselt ligikaudu 22% väiksem kui töötlemata kontrollis.

Seega võib sügisene fungitsiid haigussurvet vähendada, kuid tugeva nakkuse korral ei pruugi üks pritsimine pakkuda piisavat kaitset. Mõõdukama haigussurvega aastal võib see aga aidata taimiku elujõulisena kevadesse tuua ja vähendada ümberkülvi riski.

Norra ja Rootsi katsetes vähendas sügisene asoksüstrobiini kasutamine Microdochium nivale kahjustust. Enne püsiva lumikatte tekkimist tehtud fungitsiiditöötlused andsid häid tulemusi ka Typhula incarnata vastu, tugevamates programmides ületas tõrjeefektiivsus 90%.  Oluline on siiski arvestada, et need katsed tehti murul, mitte teraviljapõllul. Seetõttu ei saa saadud tulemusi üks ühele teraviljakasvatusse üle kanda.

Kaitse algab juba seemnest

Microdochium'i tõrjet käsitlevates uuringutes on häid tulemusi näidanud fludioksoniil. Selle toime M. nivale vastu on laboratoorsetes uuringutes olnud tugev juba väikestes kontsentratsioonides ning häid tulemusi on saadud ka seemnetöötluses.

Leedu talinisu uuringus vähendasid fludioksoniili ning SDHI-toimeaineid fluksapüroksaadi ja sedaksaani sisaldavad puhised Microdochium'i esinemist üsna järjekindlalt. See kinnitab, et talvitumishaiguste ennetamine ei alga alles hilissügisesest pritsimisest. Kvaliteetselt puhitud seeme ja sobiva toimeainevalikuga puhis on olulised, sest puhtimine ja lehekaudne fungitsiid täiendavad teineteist.

Triasoolidest on huvipakkuvad protiokonasool ja tebukonasool, mille kombinatsioon on andnud tulemusi ka Eesti põldkatses. Samas viitavad laboriuuringud, et tebukonasool üksi ei pruugi Microdochium'i vastu olla kõige tugevam valik.

Strobiluriinidest on asoksüstrobiin varasemates Euroopa katsetes näidanud head mõju, kuid kirjeldatud on ka QoI-resistentseid M. nivale ja M. majus populatsioone. Seetõttu tuleb arvestada resistentsuse tekke riskiga ning vältida sõltumist ühest toimeainegrupist.

Taimekaitsevahendite valikul tuleb lähtuda Eestis kehtivatest registreeringutest ja lubatud kasutustingimustest.

Tasakaalustatud toitumine aitab talve üle elada

Hea talvitumise eelduseks ei ole võimalikult suur ja lopsakas taimik. Liigne lämmastik võib soodustada tugevat sügisest kasvu ja vähendada talvekindlust. Oluline on, et taim jõuaks piisavalt areneda ning oleks toitainetega tasakaalustatult varustatud.

Kaalium aitab reguleerida taime veerežiimi, tugevdab rakke ning parandab vastupidavust külmale ja teistele stressitingimustele. Fosfor toetab juurestiku arengut ja energiaainevahetust.

Mikroelementidest on teraviljade puhul eriti oluline mangaan, mis osaleb fotosünteesis ja ligniini moodustumises ning aitab tugevdada taime rakuseinu ja loomulikku kaitsesüsteemi. Mangaanipuudus võib vähendada talvekindlust ning taliodra puhul suurendada tüfuloosiriski.

Olulised on ka vask ja tsink. Vask toetab taime kudede tugevust ja loomulikku vastupanuvõimet haigustele, tsink aga ainevahetust ning stressitaluvust.

Talvitumise edukus sõltub mitmest tegurist

Suurema talvitumishaiguste riskiga on põllud, kus teravili on külvatud vara, taimik on sügiseks väga tihe, eelviljaks oli samuti teravili ning mullapinnale on jäänud palju taimejäänuseid. Riski suurendavad veel pikk ja niiske sügis, toitainete puudus ning haigustele vastuvõtlik sort.

Kui sellisele põllule langeb pikaks ajaks lumi enne mulla külmumist, on tingimused lumiseene ja tüfuloosi arenguks eriti soodsad.

Talvitumishaiguste ennetamisel ei ole ühte universaalset lahendust. Õige külviaeg, sobiv sort, tasakaalustatud väetamine, kvaliteetselt puhitud seeme ja vajadusel põhjendatud fungitsiidne kaitse töötavad koos.

Kevadel nähtavat talvekahjustust mõjutavad nii sügisel tehtud valikud kui ka talvine ilmastik. Mida tugevama juurestiku, piisava energiavaru ja tasakaalustatuma toitumisega taim talvele vastu läheb, seda suurem on tema võimalus tulla toime külma, pika lumikatte ja talvitumishaigustega.

 

 

Linasagro.ee veebileht kasutab nelja põhilist tüüpi küpsiseid.

Sirvimise jätkamisel nõustute vajalike küpsistega. Samuti võite nõustuda teiste küpsiste kasutamisega.