Põllumajanduses ei kiputa enam arutlema, millal tuleb järgmine kriis, vaid kui halb see seekord tuleb. Kutsun üles mõtlema: kui valmis on meie mõtteviis tegutsema maailmas, kus kriis pole enam erand, vaid ärikeskkond?

Ettekande osana publikult küsitu kinnitas selgelt, et olulisi mõjutajaid on rohkem kui kahe käe peal kokku lugeda saab. Küsimus, mis on Eesti põllumajanduse suurim risk aastatel 2026–2030, tõid vastused nagu ilm, poliitika, ennustamatus, tööjõud, turumoonutused, suutmatus kohaneda, sõda, sisendhinnad, „vanamoodi jätkamine“ jne. Teisisõnu: kõik, mis on muutumises, kõik, mis ei sõltu meist, ja kõik, millele lootma jäämine on ohtlik.

Ükski neist riskidest ei kao. See ei ole pessimistlik hinnang ega hirmutamine, vaid reaalsus. Tsükliline kriis on asendunud struktuursega.

See tähendab, et Eesti põllumajandusel ei ole enam „halbu“ ja „häid“ aastaid. Möödunud on kolm järjestikust heitlikku aastat, mis on näidanud, et ilmastik, hinnad ja turud ei liigu tsüklina, vaid harjumuspärane loogika on kadunud. Mudel „hea aasta kompenseerib halva“ on sisuliselt surnud. Jääda lootma, et „järgmine hooaeg teeb eelmised tasa“, ei ole strateegia, vaid õnnemäng. Me elame liminaalsuses: vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei oska.

Kriis ei ole takistus, vaid mõtteviisi muutuse käivitaja

Naiskodukaitse on õpetanud: kriis tuleb ootamatult ja alati koos muutujatega – inimesed, ilm, aeg, info, ressursid. Põllumajanduses tuleb rinda pista täpselt samade muutujatega. Kriis sunnib vaatama suuremat pilti, otsima emotsioonide asemel  andmeid, kaasama inimesi, hindama riske, mitte lükkama neid tulevikku. Paljud küsivad selle peale, kuidas saaks riik toetada? Jah, loomulikult riigil on oma roll – regulatsioonide stabiilsus, kapitalile ligipääs, selged ekspordisuunad. Kuid esimene ja kõige olulisem küsimus on: mida saan mina, juhina, muuta oma juhtimisstiilis juba täna?

Põllumees peab arendama riskijuhtimise oskusi

Ennustan, et aastaks 2030 on iga edukas põllumees kahel tooli lisaks: riskijuht ja andmeanalüütik. Andmed pole bürokraatia osa, vaid tootmisvahend. Oskused, mis ütlevad: mis on ettevõtte kulu-tulu tase, millal peaks tururiske maandama, millal on mõistlik investeerida ja millal pidurdada ja palju muud. 

Eestis on veel liiga tavaline mõelda, et seemnevalik on „tehniline detail“ või formaalne linnuke toetuse saamiseks. See ei ole detail, vaid strateegiline otsus. Kvaliteetne sertifitseeritud seeme annab umbes 50% saagipotentsiaalist. See annab haiguskindluse, stabiilsuse ja vastupanu kliimamuutustele – ehk selle, mida me nimetame riski maandamiseks. Seemnevalik on kaitsemehhanism volatiilses majanduskeskkonnas.

Ebastabiilsus ei mõjuta kõiki võrdselt 

Kohati on mugav mõelda, et kriisid „tabavad kõiki“. Ei taba. Kriisid ei “tapa” kõiki võrdselt. Edukad ettevõtted ei püüa ebastabiilsust vältida. Nad õpivad seda juhtima, riske hajutama, andmepõhiselt otsustama. Nad investeerivad õigesse lähtepunkti – kvaliteetsesse seemnesse, tehnoloogiasse, koostöösse. Nad mõistavad, et iga otsus on seeme tuleviku jaoks.

Lõpuks on küsimus väga lihtne: kas me juhime riske või juhivad riskid meid? Eesti põllumajandus ei murdu kriisi all, ta murdub ainult siis, kui meie mõtteviis ei suuda kriisiga kaasa liikuda. Ebastabiilsus on uus normaalsus, aga võimalused ei ole kadunud. Uued ärimudelid sünnivad just nendel hetkedel, kui vanad enam ei tööta.