Süsinikumeede, orgaanika ja mullatervis. Millele peaks põllumees täna mõtlema?

Põllupidajate arutelus kõlab sageli soovitus, et põllumees peaks kasutama vähem väetist ja toetuma rohkem looduse enda protsessidele. Põllumehe igapäevapraktika näitab aga, et küsimus pole ainult valikus “rohkem või vähem”, vaid selles, kuidas mullas toimuvad protsessid tegelikult töötavad ning millised võimalused ja piirangud on muuhulgas ka seadusega juba paika pandud. Eestis on väetiste kasutamine tugevalt reguleeritud – nitraaditundlikud alad, lämmastikunormid ja orgaanilise väetise kasutamise reeglid mõjutavad otsuseid juba enne, kui need üldse põllule jõuavad. 

Väetiste mõju mõistmine eeldab aega ja katsetamist. Eestis tehakse väetisekatseid, kuid sageli jäävad need ühe aasta põhisteks. Need annavad esmase suuna, kuid ei pruugi peegeldada pikaajalist mõju mullale või saagikusele, sest ilmastiku ja mulla reaktsiooni kõikumised võivad olla suured. Agronoomias hinnatakse usaldusväärseks pigem mitme aasta andmeid, ent põllumees peab väetiste ostuotsused tegema enne, kui need andmed alati olemas on.

Ühe leviva küsimusena kerkib üles, kas mineraalväetist on võimalik täielikult asendada. Praktikas kasutatakse Eestis laialdaselt orgaanilisi väetisi – sõnnikut, läga, komposti, reoveesette komposti ning vahekultuure, mis lisavad mulda orgaanilist ainet. Need on mulla struktuuri ja elustiku seisukohalt olulised ning paljud põllumehed eelistavad neid võimaluse korral kasutada. Küll aga näitab kogemus, et üksnes orgaaniliste väetistega jääb saagikus sageli tagasihoidlikuks, eriti kui eesmärk on toota kvaliteetset ja stabiilset saaki. Seetõttu kasutatakse orgaanika ja mineraalväetise koosmõju, mis võimaldab vähendada mineraalväetise kogust, kuid hoida saagikust. Näiteks on vahekultuuridega tehtud katsetes nähtud, et väiksema lämmastikunormiga on võimalik saavutada sama või isegi kõrgem saak.

Viimastel aastatel on orgaanilise väetise kasutamine kasvanud. Reoveekompostist on saanud mitmel pool praktiline lahendus, mis aitab mullale orgaanikat lisada ja on põllumehele kuluefektiivne. Samal ajal laieneb vahekultuuride kasutus, mis aitab toitaineid mullas kinni hoida ja vähendab väetisevajadust. Need arengud viitavad, et põllumeeste teadlikkus mulla tervisest suureneb, mitte ei vähene.

Väetiseturu mõjutajana on esile kerkinud ka Euroopa Liidu kavandatav süsinikumeede, mis võib kolmandatest riikidest pärit väetistele lisada täiendava kulukihi. Hinnatõus ei ole veel lõpuni selge – sõltub sellest, millal ja millises mahus meede rakendub –, kuid see loob põllumehele ebakindlust planeerimisel. Eesti väetiseturg on niigi hinnatundlik ja sõltub suuresti sellest, mille eest suudetakse samasisulist kaupa sisse osta.

Väetiste teema arutelus kerkib vahel esile ka laiem mure põllumajanduse kestlikkuse pärast. Eriti haavatavad on väiksemad pereettevõtted, kellel pole suurte hinnakõikumiste ja ilmastikuriskide vastu piisavat puhvrit. Lõuna-Eestis on juba märgata, et mitmed keskmise suurusega talud on tootmise lõpetanud ja maa liigub suuremate tegijate kätte. See muudab põllumajanduse struktuuri ja mõjutab ka laiemat maapiirkondade toimimist.

Väetiste üle arutledes tasub seetõttu vaadata nii keskkonnaeesmärke, toidutootmise vajadusi kui ka seda, kuidas erinevad farmid muutuvates tingimustes toime tulevad. Küsimus ei ole vastandumises, vaid tasakaalu leidmises – kuidas toota keskkonnale võimalikult sõbralikult, kuid samal ajal tagada mulla viljakus, saagikuse stabiilsus ja Eesti maapiirkondade püsimine.