Peagi algavad teraviljapõldudel esimesed koristustööd. Ühe kasvuaasta lõpp tähendab aga ühtlasi järgmise hooaja algust. Kuigi kombainid ei ole veel põldudel aktiivselt tööle hakanud, käib paljudes ettevõtetes juba järgmise sügise planeerimine – millised põllud lähevad talikultuuride alla, milliseid sorte valida, millal külvata ning kuidas luua taimedele võimalikult head eeldused edukaks talvitumiseks.
Taliviljade kasvatamisel tehakse mitmed kõige olulisemad otsused juba enne külvi. Õige külviaeg, sobiv külvisenorm, tasakaalustatud väetamine, kvaliteetne seeme ja läbimõeldud taimekaitseprogramm määravad suurel määral selle, millises seisundis taim talvele vastu läheb ning kuidas ta kevadel kasvu alustab.
Viimaste aastate muutlikud ilmastikutingimused on muutnud talvitumise järjest ettearvamatumaks. Pikad ja soojad sügised, hilised külmad, lumikatte puudumine või vastupidi pikk niiske lumeperiood mõjutavad nii taimede arengut kui ka haigustekitajate aktiivsust. Seetõttu ei saa talvitumishaiguste ennetamist käsitleda ainult kevadise fungitsiidipristsimisena. Edukas talvitumine algab palju varem – külvikorrast, õigesti valitud külviajast, seemnetöötlusest, tasakaalustatud väetamisest ning vajaduse korral ka sügisesest fungitsiidkaitsest.
Taliteraviljade edukat talvitumist seostatakse sageli üksnes külmakindlusega. Tegelikult on talvekindlus palju laiem mõiste. See hõlmab nii taime füsioloogilist valmisolekut talveks kui ka tema võimet taluda haigustekitajate survet.
Eesti tingimustes on peamised talvitumishaigused lumiseen (Microdochium nivale ja Microdochium majus) ning tüfuloos (Typhula incarnata ja Typhula ishikariensis). Kuigi haigustunnused muutuvad enamasti nähtavaks alles pärast lume sulamist, algab nakkus sageli juba sügisel.
Pikk ja niiske sügis, mil temperatuur püsib vahemikus 0...+10 °C, loob Microdochium'i liikidele väga soodsad arengutingimused. Seen võib koloniseerida taime lehti ja lehetuppesid ilma nähtavate haigustunnusteta ning jääda taimekudedesse varjatult talveni. Kui sellele järgneb püsiv lumikate või pikk jahe ning niiske periood, jätkub patogeeni areng ka talvel. Seetõttu ei sõltu kevadine kahjustus ainult lume kestusest, vaid ka sellest, kui tugev oli nakkus juba sügisel ning millises füsioloogilises seisundis taim talvele vastu läks.
Talvitumishaiguste riski kujundavad suuresti juba külvieelsed ja sügisesed otsused. Liiga varajane külv, kõrge sügisene lämmastikutase ja liiga tihe taimik soodustavad liigse lehemassi kujunemist. Sellises taimikus püsib lehepind kauem märg, õhuringlus halveneb ning Microdochium'i liikidele kujuneb soodne mikrokliima. Samal ajal kulutab ülekasvanud taim rohkem süsivesikute varusid hingamisele, mistõttu väheneb tema külma- ja haiguskindlus.
Seevastu mõõdukalt arenenud, hästi võrsunud ja tugeva juurestikuga taimed taluvad märksa paremini nii külmast kui ka haigustest tingitud stressi.
Talvitumishaiguste ennetamine algab juba enne seemne mulda jõudmist. Tugev ja elujõuline taimik saab alguse kvaliteetsest seemnest ning tõhusast seemnetöötlusest.
Mitmed haigustekitajad, sealhulgas Microdochium nivale ja Microdochium majus, võivad säilida seemnel või selle vahetus ümbruses ning nakatada noort taime juba idanemise ja tärkamise ajal. Seetõttu on seemnetöötluse peamine eesmärk vähendada esmast nakkuskoormust ning anda taimele võimalikult tugev algus.
(2).png)
Fludioksoniil toimib eelkõige seemne pinnal ja selle vahetus ümbruses, pärssides seeneeoste idanemist ning mütseeli arengut juba nakkuse varases faasis. Fluksapüroksaad kuulub SDHI fungitsiidide rühma ning mõjutab seene mitokondriaalset hingamist, vähendades patogeeni võimet areneda ja taime koloniseerida. Tritikonasool täiendab kaitset süsteemse toimega, pidurdades ergosterooli biosünteesi ning piirates tundlike haigustekitajate arengut idanevas taimes.
Kolme erineva toimemehhanismiga toimeainete kombinatsioon aitab vähendada Microdochium'i nakkuspotentsiaali juba taimiku arengu alguses ning loob eeldused ühtlasemaks tärkamiseks, tugevama juurestiku kujunemiseks ja elujõulisemaks taimikuks.
Samas tasub meeles pidada, et ka kõige kvaliteetsem seemnetöötlus ei asenda õiget külviaega, optimaalset taimede arvu ega tasakaalustatud väetamist. Seemnetöötlus on oluline osa tervikust, kuid parima tulemuse annab see koos hästi läbimõeldud kasvatustehnoloogiaga.
Sügisese fungitsiidi eesmärk ei ole talvitumishaigusi täielikult välistada, vaid vähendada nakkuse arengut enne talve ning sellega ka kevadise kahjustuse riski.
Microdochium'i liikide vastu on enim uuritud triasoolide rühma toimeaineid, eelkõige protiokonasooli ja tebukonasooli. Need pärsivad ergosterooli sünteesi ning peatavad seene arengu nakkuse varases faasis.
Viimastel aastatel on tähelepanu pälvinud ka SDHI fungitsiidid, näiteks fluksapüroksaad, mis mõjutab seene hingamisahelat, blokeerides suktsinaatdehüdrogenaasi ensüümi aktiivsust.
Laboritingimustes on SDHI toimeainete aktiivsus Microdochium'i liikide vastu olnud tugev, kuid põllul sõltub nende mõju suuresti ilmastikust, nakkussurvest ja talve iseloomust. Seetõttu kasutatakse neid eelkõige osana integreeritud haigustõrjeprogrammist, mitte iseseisva lahendusena.
Kui lumiseene riski on võimalik vähendada seemnetöötluse ja vajadusel sügisese fungitsiidiga, siis tüfuloosi (Typhula incarnata ja Typhula ishikariensis) puhul on võtmeroll ennetavatel agronoomilistel võtetel.
Tüfuloosi bioloogia erineb Microdochium'i liikidest. Haigustekitaja moodustab mullas ja taimejäänustel säilitusorganeid ehk sklerootsiume, mis võimaldavad seenel ebasoodsad perioodid üle elada ning säilitada nakkusvõime ka järgmistel kasvuaastatel.
Kui kaua sklerootsiumid mullas püsivad, sõltub suuresti keskkonnatingimustest. Madal temperatuur, kõrge mullaniiskus ja vähene mikrobioloogiline aktiivsus soodustavad nende säilimist. Seevastu aktiivne mullaelustik, hea orgaanilise aine lagunemine ja soodsad mullatingimused aitavad kaasa nende lagunemisele. Seetõttu on tüfuloosi riski vähendamisel oluline hoida muld bioloogiliselt aktiivne ning soodustada taimejäänuste võimalikult kiiret lagunemist.
Siin muutub külvikord üheks olulisemaks riskijuhtimise tööriistaks. Tüfuloosi ei tohiks pidada ainult teraviljade probleemiks – viimastel aastatel on Typhula liikide kahjustusi täheldatud ka talirapsil. See tähendab, et liiga sage taliteraviljade ja talirapsi kasvatamine samal põllul võib säilitada haigustekitaja populatsiooni ning sobivate talvetingimuste korral suurendada nakkusriski.
Külvikorra planeerimisel tasub seega vaadata laiemat pilti kui ainult toitainete bilanssi või umbrohutõrjet. Arvesse tuleb võtta ka haiguste bioloogiat. Pikem vahe vastuvõtlike kultuuride kasvatamisel aitab vähendada mullas oleva inokulumi hulka ning piirab haiguse levikut. Sama oluline on hea põlluhügieen, taimejäänuste ühtlane lagunemine ja aktiivse mullaelustiku säilitamine.
Tüfuloosi puhul ei ole olemas ühte lahendust, mis probleemi kõrvaldaks. Edukas haigustõrje põhineb hästi toimival süsteemil – läbimõeldud külvikorral, sobival külviajal, tugeval ja hästi arenenud taimel, tasakaalustatud väetamisel ning vajaduse korral kvaliteetsel seemnekaitsel. Fungitsiidid võivad aidata vähendada üldist haiguskoormust, kuid need ei suuda kompenseerida olukorda, kus haigustekitaja surve on pikaajalise lühikese külvikorra tõttu juba väga suur.
Kuigi tüfuloosi tõrjes jäävad kõige olulisemaks külvikord, põlluhügieen ja taimede hea sügisene areng, on teaduskirjanduses tähelepanu pälvinud ka seemnete puhtimisel kasutatavad SDHI toimeained. Erinevalt paljudest teistest fungitsiididest on SDHI toimeainete efektiivsust Typhula incarnata vastu uuritud otseselt nii labori- kui ka põldkatsetes. Uuringud on näidanud, et need toimeained pärsivad tõhusalt seene mütseeli kasvu ning vähendavad nakkuse kujunemist juba taime kõige varasemates kasvufaasides. Lisaks Typhula incarnata'le toimivad SDHI toimeained ka teiste oluliste talvitumishaiguste tekitajate, sealhulgas Microdochium nivale ja Rhizoctonia liikide vastu. Seetõttu peetakse neid toimeaineid olulisemateks seemnetöötluses, eriti piirkondades, kus lumiseene ja tüfuloosi esinemise risk on suur.
Talvitumishaiguste edukas ennetamine ei ole ühe toote ega ühe pritsimise küsimus. Tugev talvituv taim kujuneb välja mitme omavahel seotud otsuse tulemusena – vastupidav sort, õigesti ajastatud külv, optimaalne taimede arv, tasakaalustatud toitumine, kvaliteetne seemnekaitse ning vajaduse korral sihipärane fungitsiidikasutus.
Samas tuleb arvestada, et kõiki riske ei ole võimalik keemiaga lahendada. Tüfuloosi puhul määravad haiguse riski suuresti külvikord ja põllu haigusajalugu. Just seetõttu annab parima tulemuse terviklik lähenemine, kus sordivalik, agrotehnika, väetamine ja taimekaitse toetavad üksteist.
Hea saak ei sünni kevadel. Selle vundament pannakse paika juba sügisel. Iga otsus – alates sordivalikust ja külviajast kuni seemnetöötluse ning väetamiseni – mõjutab seda, kuidas taim talve üle elab ja millise saagiga ta järgmisel suvel tasub.
Linasagro.ee veebileht kasutab nelja põhilist tüüpi küpsiseid.
Sirvimise jätkamisel nõustute vajalike küpsistega. Samuti võite nõustuda teiste küpsiste kasutamisega.